Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035 (TAIE) seab sihiks teadustaristu kättesaadavuse ja kvaliteedi kindlustamise ning taristu avamise ühiskasutuseks. Selleks planeeritakse mh riikliku tähtsusega teadustaristu investeeringuid teadustaristu teekaardi alusel, aidatakse taristu haldajaid jätkusuutliku majandamismudeli väljatöötamisel ning soodustatakse teadustaristu ühisarendamist avaliku ja erasektori koostöös ning pakutakse tuge taristu teenuste arendamiseks.
Täiendav info:
Aile Tamm (PhD)
teadustaristu valdkonna juht
aile.tamm@hm.ee
+372 735 2530
Teadustaristu toetamise põhimõtted
Teadustaristu strateegilise planeerimise ja rahastamise süsteemi kaasajastamiseks kutsus Haridus- ja Teadusministeerium 2021. a alguses kokku teadustaristu süsteemi kujundamise töörühma, kuhu olid kaasatud eri tüüpi teadus- ja arendusasutuste, erinevate teadusvaldkondade ning riigi esindajad. Töörühm arutas teadustaristu teekaardi olemust, ülesehitust ja hindamiskriteeriumeid ning teadustaristu rahastamisinstrumente.
Oluline on rõhutada, et kuna Eesti teadussüsteemis on teadustaristu riigipoolne keskne strateegilise planeerimise vahend Eesti teadustaristu teekaart, kuhu kuuluvad riikliku tähtsusega teadustaristud, on ettepanekute fookuses on just riikliku tähtsusega teadustaristu, mida juhitakse läbi teadustaristu teekaardi. Asutuse tasemel toimiv teadustaristu on samuti oluline, kuid riik selle planeerimisse ja rahastamisse ei sekku.
Teadus- ja arendusnõukogu arutas teadustaristu toetamise põhimõtteid 26.04.2022 istungil ning allpool on põhimõtted, milles on arutelu tulemused arvesse võetud:
Teadustaristu teekaart on riikliku tähtsusega teadustaristu strateegilise planeerimise ja toetusmeetmete kese, mis katab taristu kogu elutsüklit.
- Eesti teadussüsteemi keskne viis teadustaristu prioriteete seada on teadustaristu teekaardi koostamine ja uuendamine. Riiklikult olulised teadustaristud on teekaardil ning rahastusmeetmed juhinduvad otsustamisel teekaardi koosseisust. Meetmete fookus võib olla erinev (üldine strateegiliste eesmärkide saavutamine, teenuste arendamine, rahvusvaheline koostöö), kuid toetatavate taristute ring on defineeritud läbi teekaardi. Näide eelnevast on HTMi teaduskollektsioonide toetusmeede, millel on oma eelhindamise süsteem, mille tulemusel toetatakse hindamise läbinud teaduskollektsioone, millel pole otsest seost teekaardi taristutega. Töörühma soovitus teaduskollektsioonide meetme puhul on liita see sihtotstarbelise toetusena TA-asutuse tegevustoetusega.
- Teekaardi formaat peab hõlmama edaspidi nii taristu rajamist, toimimist, ümberkorraldamist kui taristu lõpetamist – seega toimub ülesehitamisele ja investeeringutele fokusseeritud teekaardilt üleminek teekaardile, mille on vajalikud mehhanismid suunata igapäevatööd tegevate taristute eesmärkide saavutamist kui vajadusel taristu töö ümberkorraldamisele või riikliku tähtsusega teadustaristu nimekirjast väljaarvamiseks.
- Teadustaristute maastikul võib olla vajadusi, mis veel ei ole taristutega kaetud. Sellisel juhul on ootuspärane, et teadusasutused koos huvitatud osapooltega täidavad selle puudujäägi ja käivitavad vajadusel uue teadustaristu. Riik ei sekku täiendavat ega võta selles olukorras juhtrolli. Samal ajal on riigil ja asutustel mõistlik analüüsida teadustaristute maastikku ja selle täiendavaid vajadusi, hindamaks ühiselt teadustaristu vajadusi . Selline analüüs on mõistlik liita teekaardi uuendamise protsesse juurde.
- Teadustaristu teekaardi objektid on võrdse staatusega. Erandiks on Eesti Teadusarvutuste Infrastruktuur ja Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrk, mis moodustavad suure osa ülejäänud teekaardi objektide baastaristu, milleta digitaalsete teenuste toimimine ja andmevahetus teadussüsteemis ei ole võimalik. Kaaluda tuleb viise, kuidas kaks taristut saaksid oma eesmärke võimalikult efektiivselt ühiselt saavutada. Samuti on asjakohane analüüsida, milline õiguslik vorm on nende eesmärkide saavutamiseks parim.
- Riikliku tähtsusega teadustaristu planeerimisel ja teenuste kujundamisel on oluline erasektori vajadustega arvestamine ning riik loob ettevõtetele võimaluse osaleda teadustaristu objekti juhtimises ja rahastamises.
Teekaardi objektide hindamiskriteeriumide ringi tuleb laiendada, pöörates täiendava fookuse avatusele, jätkusuutlikkusele ja koostööle ettevõtlusega.
Hetkel kehtiv teadustaristu teekaart hindab taristuid läbi kolme hindamiskriteeriumi:
- teaduslik tase, mida hinnatakse läbi taristuga seotud kõrgetasemeliste publikatsioonide;
- taristu riiklik mastaap – taristu esindab laia teaduskogukonna huve, mida märgib taristu partnerite arv ja koostöö maht väljaspool partnerite ringi;
- aktuaalsus ja küpsus – taristu vajadus on relevantsete partneritega läbi arutatud ja kokku lepitud. Viimane on kvalitatiivne kriteerium.
Lisaks eeltoodutele on kriteeriumide ringi vaja laiendada, et võtta paremini arvesse seoseid erasektori vajadustega ning taristu laiemat ühiskondlikku mõju. Võimalikud lisakriteeriumid on:
- Kasutatavus – taristu vajalikkuse ja relevantsuse üks selgemaid indikaatoreid on laialdane kasutatavus, kus omakorda saab eristada avaliku- ja erasektori kasutust.
- Ettevõtluskoostöö – teadustaristute oluline mõõde on ettevõtetele relevantsete teenuste pakkumine, mille puhul üks võimalus seda hinnata on taristu abil pakutavate teenuste mahtu.
- Jätkusuutlikkus – taristu strateegiline ja finantsplaneerimine on läbi mõeldud. Rahastamisallikad on mitmekesised ja seatud on taristu pikaajalised eesmärgid.
- Avatud teaduse eesmärkide toetamine – taristu tegevused panustavad teadustööga seotud protsesside ja väljundite (erinevat liiki teadusandmed, erinevad teenused, sh arvutus- ja võrguteenused) avatud juurdepääsu.
Töörühm ei esita kriteeriumidele kaalusid ega olulisuse järjestust, v.a. teadusliku taseme puhul, mis on esmane ja kõige olulisem hindamiskriteerium.
Teekaardi hindamisel ja rahastamismeetmete disainis tuleb kaaluda, kuidas arvestada mõningate taristuid eristavate aspektidega: humanitaaria ja reaalteaduste taristute erinevus; tõsiasi, et osad taristud on majandusliku väljundiga, osad pigem mittemajanduslikku hüve pakkuvad.
Kõige selgem ühine nimetaja on kasutus, mis saab väljenduda nii majanduslikule mõjule orienteeritud erasektori kasutuses kui pigem ühiskondliku mõjuga kasutuses. Eri tüüpi taristute elutsüklid tuleb kaardistada ning tuua välja nende erinevused.
Teekaardi uuendamine ja hindamine keskendub senisest enam riigi ja asutuste dialoogile
- Teadustaristu teekaardi hindamisprotsess peab tulevikus pakkuma rohkem võimalust dialoogiks taotleja ja riigi vahel. Senine protsess on olnud fookusega taotluse kirjutamisel, mis ühelt poolt tähendab suurt ajakulu, teisalt suhtluse ühepoolset iseloomu. Lahenduseks tuleb leida mõistlik tasakaal kirjaliku taotluse ja näiteks paneelintervjuude vahel. Samuti saab tuua paralleele rakendusuuringute programmi praktikaga, kus põhirõhk on taotleja eelnõustamisel, mis tagab taotluse kõrge kvaliteedi.
- Teadustaristu teekaarti uuendatakse iga 4-5 aasta järel – täpne tsükkel on mõistlik hoida paindlikuna, ühitamaks teekaardi uuendamist näiteks struktuurivahendite perioodi käivitumisega. Küll aga teavad teadus- ja arendusasutused järgmise hindamise toimumist vähemalt 2 aastat ette.
Teekaardi juhtimine käib läbi tulemuste kokkuleppimise ning mõistliku halduskoormusega seire
- Teekaardi objektide käekäiku tuleb jooksval jälgida ja teatud tsükliga tulemuspõhiselt hinnata. Hindamise aluseks on need kriteeriumid, mille kaudu teekaardi objekte hinnatakse (vt siit), kaasata saab ka TAIE arengukava mõõdikuid ja taristuspetsiifilisi mõõdikuid. Oluline on, et nii riigil kui taristul/asutusel oleks vastastikku selgelt kokku lepitud ootused ja eesmärgid ning mõõdikud oleksid taristu sisutöö jaoks tähenduslikud.
- Operatiivsel tasandil ei vaja taristute juhtimine riigi poolt täiendavat sekkumist ega lisatasandeid. Kuna taristu käekäigu eest vastutab omanik e asutus või asutuste konsortsium, on omaniku pädevuses seada sisse juhtimisstruktuur, mis taristute lõikes võib olla erinev. Riigil kui rahastajal on õigus osaleda teekaardi objekti nõukogu töös.
- Riigi vajadus sekkuda taristu toimimisse selgub teekaardi objektide juhtnõukogudes osalemise ning teadustaristute iga-aastase seire käigus. Kui taristu töös ilmneb seire põhjal kõrvalekaldeid, tähendab see esmalt probleemi tuvastamist ja kindlaks määratud perioodi jooksul tulemuste parandamise võimaluse andmist, kuid kui see ei anna tulemust, tuleb see teadustaristu objekt teekaardilt ja rahastamismeetmete skoobist välja arvata.
Rahastamismeetmed tuleb üksteisega võimalikult hästi joondada ja koondada ühtesse juhtimise alla
- Riik laiemalt võtab suunda tulemuspõhisusele ning see on üks argument, miks kindlate tegevuste/sihtide toetamiseks jaotatud rahastusmeetmete süsteem vajab ümbervaatamist. Lähitulevikus jagunevad HTMi teadustaristu toetamise meetmed kaheks:
- Tegevustoetuse tüüpi riigieelarveline toetusmeede, mis eraldatakse taristu strateegiliste eesmärkide täitmiseks ning ei ole detailjuhitud rahastus. See meede hõlmab edaspidi nii investeeringukomponenti kui tegevustoetuse komponenti.
- Struktuurivahenditest rahastatav taristu teenuste arendamise meede, mille fookus on arendada tellija vajadustest lähtuvaid teenuseid.
Pikemas perspektiivis peaks riikliku tähtsusega teadustaristu toetamine toimuma ühe rahastamisinstrumendi kaudu.
- Suurendamaks rahvusvahelistesse teadustaristutesse tehtud investeeringute mõju, kasumlikkust ja kestlikkust, tuleb täiendavalt toetada Eesti osalustega rahvusvaheliste taristute kasutust: muuta rahvusvaheliste taristute kasutamine uurijatele atraktiivsemaks, soodustada taristute maksimaalset kättesaadavust potentsiaalsetele kasutajatele, taristu võimaluste laiemat tutvustamist erinevatele sihtrühmadele, kasutuse sidumist teadusprojektidega ning Eesti teadlaste panustamist taristuga seotud teadus- ja arenduskoostöösse.
- Meetmete juhtimist ei tuleks killustada erinevate otsustuskogude vahel, vaid konsolideerida ühe keskse teadustaristu valdkonna otsustuskogu alla. Näiteks teadustaristu teekaardi komisjon, mis asub ETAgi juures.
- Omavastutus või -finantseering on meetmete juures mõistlik. Silmas tuleb pidada, et omavastutuse määr liiga suureks ei läheks – näiteks ei ligineks poolele toetuse mahust – ja oleks jõukohane ka väiksematele asutustele. Omafinantseeringu taset tuleb jälgida kahe toetusmeetme puhul kombinatsioonis, kuna asutuste vaates moodustavad need meetmed terviku.
- Arvestades muutust rahastusmeetmete rollides, investeeringute paigutumist struktuurivahendite meetmest riigieelarvelise meetme skoopi, tuleb riigieelarvelise toetuse mahtu senise tasemega võrreldes oluliselt suurendada .
- Teadustaristud võivad teenida oma teenustega ka omatulu, mis investeeritakse oma põhitegevusse.
Riigi huvi teadustaristu planeerimisel ja rahastamisel on kõrge taseme ja mõju saavutamine efektiivsel moel
- Riik korraldab riikliku tähtsusega teadustaristu planeerimist ja rahastamismeetmeid keskselt, kuna suure haardega, mitme asutuse koostöös käivitatud taristute ühisarendamine annab mastaabiefekti ning on kokkuvõttes efektiivsem.
- Riik jagab teadus- ja arendusasutuste kui riikliku tähtsusega teadustaristu omanikega vastust taristu investeeringute ja jätkusuutlikkuse eest, luues vajalikud tingimused – strateegilise planeerimise mehhanismi, milleks on teekaardi protsess, ning rahastamismeetmed, mille roll on lisaks asutuste oma panusele täiendavalt panustada riikliku tähtsusega teadustaristu arengusse.
- Riigi vaates saab teadustaristu teekaarti käsitleda ressursside koondamise vahendina – teekaardile arvatud taristute rahastus ei pea tulema vaid HTMi meetmetest, vaid eri haldusalade ressursse ja ootusi taristule saab kombineerida.
- Mitmete taristute puhul on avalik sektor tellija rollis, mis eeldab, et riigi huvid ja materiaalne vastutus taristu arendamisel on selgelt defineeritud. Näiteks kui mõni ministeerium toetab teadustaristu objekti jõudmist teekaardile, on vaja näidata ka ministeeriumi panust taristu arengusse.
- Ministeeriumide valdkondliku teadus- ja arendustegevuse toetamise raames on igal ministeeriumil vabadus otsustada oma strateegiliste eesmärkide täitmiseks vajaliku teadustaristu toetamist, kuni see on kooskõlas teadustaristu toetamise põhimõtetega. Riigi investeeringud teadustaristusse on koordineeritud, mitte tsentraliseeritud, ning tervikpildi hoidmise roll on Haridus- ja Teadusministeeriumil koostöös Eesti Teadusagentuuriga.
Eesti teadustaristu teekaart
Riikliku tähtsusega teadustaristu planeerimise vahend on Eesti teadustaristu teekaart, mis märgib riikliku tähtsusega teadustaristu hetkeseisu ning mis on pikaajaliste strateegiliste otsuste, sh riiklike investeeringute aluseks.
Teekaardil nimetatud teadustaristud võivad olla füüsilised objektid, teenust osutavad struktuurid ja liikmelisused rahvusvahelistes organisatsioonides. Nad võivad olla kas ühes kindlas kohas asuvad (single-sited, nt teleskoop, sünkrotron), hajus-struktuurid (distributed, nt biopankade võrgustik), millel võib olla ühine teenus või virtuaalsed (virtual, nt andmebaasid, arhiivid), millele on võimalik juurde pääseda lõppkasutaja töökohalt.
Teekaart on pikaajaline planeerimisvahend, mida täiendatakse iga 4-5 aasta tagant, et arvestada muutuvaid vajadusi ja võimalusi. Teadustaristu lülitamine teekaardi koosseisu ei tähenda rahastamisotsust ega omista objektidele tähtsuse järjekorda, kuid teekaart on sisendiks edaspidistele rahastamis- ning investeeringuotsustele.
Eesti teadustaristu teekaardi uuendamise protsessi koordineerib Eesti Teadusagentuur (ETAG). Täpsema info varasemate teekaartide ning vastavate täiendavate materjalidega leiab ETAGi kodulehelt.
Teadustaristu toetamine
Riikliku tähtsusega teadustaristu toetamine
Riikliku tähtsusega teadustaristut toetatakse läbi kahe meetme:
Tuumiktaristu toetus
Tuumiktaristu on Eesti teadustaristu teekaardi objekt, mis osutab teenuseid väljapoole selle moodustanud asutust või asutusi ja mis on kantud ETAGi juhatuse käskkirjaga kinnitatud tuumiktaristute loendisse.
Tuumiktaristu toetuse eesmärk on kindlustada riikliku tähtsusega teadustaristu avatus avaliku, era- ja kolmanda sektori kasutajatele, kes ei ole teadustaristu pidajad. Toetus on suunatud taristu täiendavate kulude katteks, mis on seotud taristu kättesaadavaks tegemisega väljaspool tuumiktaristu pidajat ning rahvusvahelisest koostööst tulenevate kohustustega.
Tuumiktaristu toetamise põhimõtted on kinnitatud haridus- ja teadusministri 20.07.2020 käskkirjaga nr 174.
Toetuse andmist koordineerib ETAG. Täiendavat infot ja täpsema taotlemise korra leiab ETAGi kodulehelt.
Riikliku tähtsusega teaduse infrastruktuuri toetamine teekaardi alusel
Euroopa Liidu struktuurivahendite perioodi 2014-2020 prioriteetse suuna 4 „Kasvuvõimeline ettevõtlus ja seda toetav teadus- ja arendustegevus“ meetme 4.2 „TA&I süsteemi kohaliku sotsiaalmajandusliku mõju suurendamine ja nutikas spetsialiseerumine kasvualade arendamiseks“ tegevuse 4.1.2 „Riikliku tähtsusega teaduse infrastruktuuri toetamine teekaardi alusel“ investeeringute kava alusel.
Meetme tegevuse kogumaksumus on 29,6 miljonit eurot, millest EL toetuse osakaal on kuni 85%, riikliku struktuuritoetuse osakaal on kuni 10% ja taotlejate omafinantseeringu osakaal on vähemalt 5%.
Täpsemat infot meetme tingimuste ja tulemuste kohta leiab Riigi Tugiteenuste Keskuse kodulehelt.
Teadusraamatukogud
Teadusinformatsiooni kättesaadavust toetatakse valdavalt läbi teadusraamatukogude ning ELNET Konsortisumi. Toetuse andmist reguleerib haridus- ja teadusministri määrus „Teadusraamatukogude ühtse komplekteerimiskava koostamise põhimõtted ja teadusraamatukogude teadusinformatsiooni finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ning finantseerimise otsustamise kord“.
Teadusraamatukogu on avalik-õigusliku ülikooli avalikku teenust osutav raamatukogu, mille ülesanne on teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine.
Teadusraamatukogude valdkonnas nõustab haridus- ja teadusministrit teadusraamatukogude nõukogu, kuhu kuuluvad avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogude direktorid ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja.
Teadusinformatsiooni hankimise toetus on mõeldud:
- teavikute jooksvaks ja järelkomplekteerimiseks teadus- ja arendustegevuse vajadustele vastavate kogude kujundamiseks;
- elektroonilise teadusinformatsiooni hankimiseks, sealhulgas andmebaaside kasutuslitsentside ostmiseks;
- teaduslikul otstarbel rahvusteavikute komplekteerimiseks.
Teadusraamatukogu omanik või haldaja esitab finantseerimistaotluse Haridus- ja Teadusministeeriumile igal aastal 1. novembriks.
Teadusraamatukogudel on õigus esitada taotlusi elektroonilise teadusinformatsiooni ühishangete finantseerimiseks läbi ELNET konsortsiumi.
Teadusraamatukogu omanikul või haldajal on kohustus esitada Haridus- ja Teadusministeeriumile aasta kulutuste aruanne järgneva aasta 15. veebruariks.
Teaduskollektsioonid
Teaduskollektsioon on püsivat teaduslikku väärtust omav ja peamiselt teadustegevuse eesmärgil kasutatav süstematiseeritud, säiliku tasandil kataloogitud või säilikuna dokumenteeritud artefaktide või looduslike objektide ning infokandjate kogu. Teaduskollektsiooni säilimise, arendamise ja teadustööks kättesaadavuse tagab kollektsiooni haldav teadus- ja arendusasutus.
Sama eriala teaduskollektsioonid moodustavad Eesti piires virtuaalse ühenduse ehk rahvuskollektsiooni. Rahvuskollektsioone on kokku kümme. Humanitaarteaduslike kollektsioonide alla kuuluvad arheoloogia, eesti keele, kultuuriloo ja rahvaluule rahvuskollektsioonid. Loodusteaduslike kollektsioonide alla kuuluvad botaanika, geoloogia, mikrobioloogia, mükoloogia ja zooloogia rahvuskollektsioonid.
Haridus- ja teadusministrit nõustab teaduskollektsioone puudutavates küsimustes ekspertnõukogu, kuhu kuuluvad kõikide rahvuskollektsioonide esindajad. Ekspertnõukogu hindab teaduskollektsioonide rahastamise taotlusi, teeb ettepanekuid teaduskollektsioonide rahastuseks, viib läbi kollektsioonide hindamist ning nõustab muudes küsimustes.
Kollektsioonide hindamine
Iga viie aasta tagant viiakse läbi teaduskollektsioonide perioodiline hindamine, mille käigus hinnatakse kollektsioonide eelnevat tegevust ja nõuete täitmist. Järgmine perioodiline hindamine toimub 2026. aastal. Vahepealsel ajal võivad kollektsioonid soovi korral läbida ka erakorralise hindamise, mis toimub samade põhimõtete alusel. Sel juhul saavad kollektsioonid esitada ministeeriumile taotlusi hindamiseks iga aasta 15. oktoobriks. Aruandevorm tuleb esitada digiallkirjastatult e-posti teel toivo.raim@hm.ee.
Hindamise läbinud teaduskollektsioonid
Perioodilise või erakorralise hindamise positiivselt läbinud kollektsioonid saavad Haridus- ja Teadusministeeriumilt taotleda rahastamist.
2021. a sügisel läbi viidud perioodilise hindamise läbinud teaduskollektsioonid on kinnitatud haridus- ja teadusministri 25.02.2022 käskkirjaga nr 66.
Rahastamine
Teaduskollektsioonidele kehtivad nõuded, rahastuse taotlemise ja rahastamisotsuste tingimused ja kord on kinnitatud haridus- ja teadusministri määrusega „Teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ning teaduskollektsioonide finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ja finantseerimise otsustamise tingimused ja kord“. Finantseerimise taotlemine toimub igal aastal Eesti Teadusinfosüsteemi kaudu. Taotluse esitamise tähtajaks on iga aasta 15. november.
Viimati uuendatud 17.07.2025
