Järgnev on vastukaja Eesti Päevalehe 26.09.2022 ilmunud juhtkirjale.
Alates sõja algusest veebruarist on Ukrainast Eestisse jõudnud üle 16 tuhande kuni 19-aastast last, kes kõik on pidanud siinses ühiskonnas oma koha leidma. Sellises mahus sõjapõgenike vastuvõtmine ja meie ühiskonda, sealhulgas haridusellu integreerimine ei ole igapäevane tegevus ning see on nõudnud kohanemist ka meie süsteemidel. See on meie riigiasutuste, omavalitsuste ja haridusasutuste ühine väljakutse – koostöö on siinkohal oluline märksõna.
Koolipidajad on saanud riigilt iga Ukrainast tulnud õpilase kohta kuus 506 eurot lisaraha, et tagada õpilaste vajalik tugi eestikeelses keskkonnas toimetulekuks. Kindlasti on koolidel võimalik ka õppetööd planeerides lähtuda sellest, kuidas oleks kõige mõistlikum toetada Ukrainast tulnud noorte sisseelamist. Kool saab Ukrainast tulnud õpilastele pakkuda ukraina keele ja kultuuri õpet, kas veebikeskkonnas, ukrainlasest õpetaja toel, koostöös teiste piirkonna koolide, pühapäevakoolidega või muul moel.
Tallinnas, kus Ukrainast pärit lapsi on kõige rohkem, on riik loonud Vabaduse Kooli, milles alustas sügisest õpinguid 560 Ukraina noort. Kool on 60% eesti ja 40% ukraina õppekeelega. Avasime kooli juures ka haridusalase nõustamisteenuse, et pered leiaksid lastele sobivaimad õppevõimalused Eestis.
Tallinnale on langenud suur koormus põgenikele koolikohtade pakkumisel. Arvestades, et Tallinna koolidesse on registreeritud praegu ligi 43% kõigist põgenikest, siis väljakutse leida igale õpilasele sobiv koolikoht on olnud ja on jätkuvalt suur. Tallinna haridusamet on avanud infoliini, et abivajajaid nõustada. Tänase päeva seisuga ei saa öelda, et sellele infotelefonile ei vastata. Põgenikega igapäevaselt tegelevad inimesed pingutavad kõvasti, et põgenikest lastele sobiv haridustee jätkamise lahendus leida. Praeguses olukorras õpivad kõik.
Olukord sõjarindel on pidevas muutumises, paljud siia saabunud pered on kas tagasi läinud või mõnda teise riiki edasi suundunud. Iga põgenikupere lugu on erinev ja sellest tulebki lähtuda. Laste ja noorte huvides on kindlasti see, et nad saaks võimalikult kiiresti omavanuste hulka, rutiinse päevakava ning võimaluse osaleda ka huvitegevuses. Keegi meist kahjuks ei tea, kauaks pered on sunnitud siia jääma, kas kuudeks või aastateks.
Kindlasti ei saa nõustuda Eesti Päevalehe juhtkirjas välja toodud mõttega, et õpingute jätkamine ainult Ukraina distantsõppes on lapsele parem variant kui õpingute jätkamine Eesti haridussüsteemis. Esiti võib see ju mugavam tunduda, kuid peame mõtlema pikema aja peale ette. Väga loodame, et Ukraina pered saavad lähikuudel oma kodudesse naasta – sellisel juhul on Eesti koolis õppimine neid rikastanud ühe võõrkeele ja koolikultuuri kogemuse võrra. Kui aga pered peavad siia pikemaks jääma, on kindlasti tulnud kasuks võimalikult kiirelt omandatud kohalik keel. Parim viis keelt omandada on aga selles keelekeskkonnas.
Riigikeele oskus võimaldab soovi korral jätkata oma haridusteed Eestis. Kui keel jääb omandamata, võib tulevikus tekkida olukord, kus tööturule jõuavad Ukraina päritolu madala haridustasemega inimesed, kelle motivatsioon edasi õppida on madal ning kes suurendavad sotsiaaltoetuste saajate ridasid. Peame ka sellele mõtlema.
Õnneks on muu emakeelega lapsi meie koolidesse tulnud ka varem ning tegelikult on üle Eesti koolidel juba päris häid kogemusi, kuidas muu emakeelega last eestikeelses õppes toetada. Haridus- ja teadusministeerium on koondanud kokku hulgaliselt materjali, sh tõlkinud ära Ukraina õppekava, et koolidel oleks võimalik vajalikku tuge saada. Haridus- ja Noorteamet korraldab õpetajatele ka koolitusi, kuidas õpet korraldada, kui klassis on ka teise emakeelega õppijaid, kes esialgu kohalikku keelt ei mõista.
Mööngem, et praegu oleme taas olukorras, kus väga lühikese ajaga on tulnud kohaneda uute oludega. Kui muidu öeldakse, et hariduses võtavad muutused aega ligi 30 aastat, siis viimastel aastatel oleme nii koroonaviiruse kui ka Euroopas toimuva sõja tõttu tõelises arengukiirendis. Kohanemine ja uue õppimine tähendab toimetamist väljaspool oma mugavustsooni. Ka enne suve kohtunud Euroopa riikide üldharidusjuhid tõdesid ühiselt, et kohaliku keele ja kultuuriruumiga kohanemine on Ukraina sõjapõgenike haridustee jätkamisel esmatähtis.
Eesti õpetajad teevad meie koolides väga head tööd ning väärivad tunnustust. Praegu omandatavad uued oskused ja meetodid aitavad ka kohalikke õppijaid, sest muu emakeelega õppijate olemasolu korral klassis tuleb ainet selgitada lihtsamalt ning rohkem näitlikustades, luues samas turvalise ja igat edusammu märkava õpikeskkonna. Sellist õppekeskkonda vajavad tegelikult kõik.
Artikkel ilmus 26.09.2022 Eesti Päevalehes.
