Armsad õpetajad, hariduse inimesed ja hariduse sõbrad!
Tere tulemast Tartusse, Eesti hariduse pealinna. On rõõm näha selles väärikas saalis nii palju kalleid kolleege, õpetajaid, haridustöötajaid üle Eesti. Tunnen, et siin saab kogeda üksteise tuge ja ühtehoidmist ja Eesti hariduse hoidmist.
Selles samas asukohas siin Tartus avas Vanemuise Selts 1906. aastal oma uue ja toona väga modernse seltsi- ja teatrimaja, millest sai eesti rahvast liitev ja eesti kultuuri kandev kants.
Vanemuise Seltsi põhjuskirja esimeses punktis määrati, et — osundan —: „“Vanemuise“ seltsil Tartu linnas Liivimaa kubermangus on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis näitemängu ja muusikat edendada.“ Tsitaadi lõpp.
Paneme tähele, et ka siin on esimese punktina, veel enne teatrit ja muusikat, rõhutatud ülesannet rahva haridust tõsta. Jaan Tõnisson, kes kõneles Vanemuise hoone avamisel, ütles: „Eesti teatri- ja kontserdimaja avab oma uksed esimesele Eesti rahvaülikoolile! ... tarvilikku jõudu õpetuse andmiseks ei puudu [meil] mitte, tarvidus õpetuse järele on aga kahtlemata olemas.“ Tsitaadi lõpp. Kõigest kolmteist aastat hiljem jõudsime eestikeelse ülikoolini.
Oleme teinud rahva hariduse tõstmisel väga head tööd, kuigi Eesti riik on pidanud tulema läbi keeruliste aegade.
Kuhu oleme kõigile katsumustele vaatamata tänaseks jõudnud? Ütelgem kõva häälega ja julgesti välja: Eesti haridussüsteem on üks maailma parimaid ja seda nii laste akadeemiliste teadmiste kui ka võrdselt hea hariduse kättesaadavuse osas. Me teame, et see on nii. Mulle tundub aga, et me söandame liiga vähe ja liiga tagasihoidlikult rõõmu tunda selle üle. Võtkem korraks, kasvõi ainult tänasel pidupäeval, saavutustest rääkida.
Maailma tipptasemel haridus lasteaiast kõrghariduseni on suur saavutus, sest niivõrd väikese keele ja rahvaga ning keerulistes ajaloolistes oludes ei ole see enamusel rahvastel õnnestunud.
See ei sõltu kellegi isiklikust sooritusest mõnel alal, hariduse Nobeleid Eesti ei ole püüdnud. See on usk haridusse, mille toel ühiskond tegutseb. Selle taga on ennekõike eesti õpetajaskond. Olete teie –õpetajad, õppejõud ja teadlased, kes te teete iga päev oma tööd tund tunni kaupa, koolinädal koolinädala kaupa.
See on lakkamatu töö: ühiskonna üha uuenev hariduslik ringkäik koos uute põlvkondade, uute ühiskondlike väljakutsetega, uute ülesannete, meetodite ja teadmistega; koos vastutusega ühiskonna ees, et oleksime tark ja haritud rahvas.
Armsad õpetajad,
Eesti haridus on alguse saanud küla- ja vallakoolidest, hariduse otsuseid on teinud õpetajad ja koolijuhid kogukondades. Õpetaja on olnud alati progressiivsete ideede eestvedaja, uuenduste tooja ja tulevikuvisioonide looja. Eesti riigi algus on eestikeelses hariduses, küla- ja vallakoolides.
Retooriliselt võiksime küsida: kui poleks olnud niisugust haridust, kas poleks siis ka riiki? Küllap polegi see küsimus pelgalt retooriline. Suurusjärkude mõistmiseks meenutagem, et alles mõne aasta eest tähistasime Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, ent järgmisel aastal möödub Bengt Gottfried Forseliuse loodud rahvakooli õpetajate seminari asutamisest 340 aastat.
See seminar töötas siinsamas Tartu lähedal. Forseliuse ja teiste algatatu viis hariduse rahva sekka. Tänu koolitatud eesti õpetajate tööle tõusime üheks kõrgema lugemisoskusega rahvaks maailmas juba toona. Nii kannavad riigi ees vastutust ja hoolt korraga nii Eesti rahvajuhid kui koolmeistrid, ehk tänapäevases kõnepruugis: nii poliitikud kui õpetajad.
Kohe järgnev autasustamistseremoonia on ühe riiklikult tähtsa ülesande täitmise eest tunnustamine — täname ja austame Eesti õpetajaid lasteaedadest, koolidest, kutsekoolidest, huvikoolidest, kõrgkoolidest. Üleandmisele kuulub ka aasta hariduse sõbra ja aasta haridusteo preemia. Ka need näitavad, et haridus on kogu ühiskonna tegu. Samuti anname üle kolm elutööpreemiat erakordse panuse eest hariduse valdkonnas.
Täna on väga pika ajalooga Eesti hariduse tunnustamise päev. Kummardame teie ees, armsad õpetajad!
Aitäh teile!
Viimati uuendatud 07.10.2023
